Uudised

Esta Nahkuri doktoritöö kaitsmine

Esta-Laine Nahkur

15. mail 2014. a, auditooriumis A-201 leiab aset veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakonna lektori Esta Nahkuri (CV ETISes) doktoritöö „Comparative morphology of European elk and cattle pelves from the perspective of calving“ („Euroopa põdra ja veise vaagna võrdlev morfoloogia sünnituse seisukohast“) avalik kaitsmisistung, kus dissertant asub taotlema EMÜ filosoofiadoktori kraadi veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse erialal (morfoloogia).
Dissertandi oponendiks on palutud professor Heinrich Bollwein Zürichi Ülikoolist Šveitsist.

Lühikokkuvõte
Euroopa põdra ja veise vaagna võrdlev morfoloogia sünnituse seisukohast

Emaslooma vaagna tähtsamaid ülesandeid on osalemine sünnituses ja udara kinnitamises. Seetõttu on üksikuid suuri järglasi sünnitavatel liikidel nagu veis ja põder luulise vaagna morfoloogia eriti oluline. Piimalehmadel on enam arenenud udara kandmise funktsioon, kuid halvenenud on  vaagna talitlus liikumisel ja sünnitusel. Järjest sagedamini avaldub raske sünnituse põhjusena disproportsioon emalooma vaagna ja loote vahel. Enam esineb piimaveiste seas düstookiat holstein-friisi tõugu loomadel ning harvem vähemaretatud tõugudel. Erinevalt veistest puuduvad kirjanduses andmed raskete sünnituste kohta põdralehmadel. Põdra kui populaarse jahilooma vaagna iseärasusi polegi seni üksikasjalikult uuritud.
Töö eesmärgiks oli selgitada põdra ja kahe Eestis kasvatatava piimaveisetõu vaagna morfoloogiat, soolist dimorfismi ning vaagna konfiguratsiooni seost düstookiaga. Selleks kirjeldati erinevate loomade vaagnaid ja nende luustumist ning võrreldi vaagnaid omavahel. Materjaliks oli aastatel 2002–2006 kogutud 69 põdra, samuti 20 eesti holsteini (EHF) ja 14 eesti maatõugu (EK) loomalt pärinevat vaagnat.
Põdra vaagen koosneb kahest puusaluust, ristluust, esimesest sabalülist ja vaheistmikuluust. Viimane jaguneb kraniaalseks ja paariliseks kaudaalseks haruks ning vaheistmikuluu-kehaks. Niudeluu viltuse asetuse ning tugevalt etteulatuva puusaköbru tõttu on vaagen kraniaalses suunas venitatud kujuga ning luipa asetusega. Vaagnaõõs on sügav ning mediaantasandis pikiovaalne. Vaagnatelg kulgeb suhteliselt otse.  Täiskasvanud põdrapulli vaagen on põdralehma omast väliselt suurem, kuid vaagnaõõne mõõdud on tunduvalt väiksemad. Loodusliku valikuga kujunenud luulise sünnitustee ühtlane läbimõõt ja sobiv kaldenurk, vaagnaliiduse aeglane luustumine, ristluu-niudeluu liigese liikuvuse säilimine ning ristluu lühidus kergendab sünnitusel loote väljutamist. Ilmnes, et kasvuea määramine põtradel alalõualuude järgi on ebatäpne, sest luulise vaagna kasv jätkub ka pärast 7,5 eluaastat, mil alalõua pikenemine peaks kirjanduse andmetel olema lõppenud.
EHF tõugu loomade vaagen on massiivne ja suurte välimiste mõõtudega ning sooliselt eristatav. Pulli vaagen areneb rohkem pikkusesse, on kitsa põhjaga ning luustub lehma vaagnaga võrreldes kiiremini. EHF tõul paikneb vaagen valdavalt horisontaalselt ning selle suhteliselt väikesed ja madalad vaagnaavad takistavad emasloomal loote väljutamist.
EK lehma vaagnal on sarnasusi keskaegse lehma ja põdralehma vaagnaga – see on väikeste välismõõtudega, suhteliselt kitsas ning peenikeste luukehadega. Nende vaagnaavade ja -õõnte suhtarvude vahel puuduvad statistiliselt olulised erinevused: nii EK lehma kui põdra vaagnaõõned ja kraniaalsed avad on pikiovaalsed. EK tõugu lehmade vaagnaõõs laieneb pisut kaudaalses suunas ja kaudaalse vaagnaava pindala on keskmiselt suurem kui EHF lehma vaagnal. Vaheistmikuluu on mõõtudelt EHF lehma vastavast luust väiksem.
Loote väljutamise seisukohast on vaagnal kõige määravamad kraniaalne ja kaudaalne vaagnaava, seetõttu sobivad sünnituseks paremini põdra ja EK tõugu lehma vaagnad. Neil areneb vaagna konfiguratsioon välja juba esimeseks sünnituseks, kusjuures vaagnaõõs on ühtlase diameetriga ja suhteliselt kõrge ning ristluu-niudeluu liiges ei luustu vananedes.
Üldmõõtude põhjal ei saa veisel ega põdral luulist vaagnat eristada sooliselt ega vanuseliselt. Diferentseerimiseks tuleb võrrelda süleliiduse pinda, süleluukammi, niude- süleluu kõrgendite asetust ning vaheistmikuluul esinevaid köprusi ja harju.
Erinevalt kirjanduse andmetest hakkas kõigi uuritud loomade vaagnate vaagnaliidus esmalt  luustuma  vaheistmikuluult  istmikuliiduse  kaudaalses  osas  ning  jätkus  süleliiduse kraniaalses piirkonnas. Kõhrelisena säilis liidus istmikuluu ja kaudaalsete süleluuharude piiril.
Tulemustele toetudes saab pöörduda veterinaaranatoomia nomenklatuurikomitee poole vaheistmikuluu ja selle alaosade ning istmikuköbru köpruste nomenklatuuri lisamiseks.