Ajalugu

Sigimisbioloogia osakonna eelkäija, põllumajandusloomade kunstliku seemenduse laboratoorium, loodi Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi koosseisus 1956. aastal, eesmärgiga töötada välja Eesti oludele vastav veiste kunstliku seemenduse tehnoloogia ja rakendada see praktikasse. Üle Eesti loodi kokku 8 seemendusjaama, mille töö juhtimine jäi teadustöö kõrval labori ülesandeks enam kui paarikümneks aastaks. Uuringute tulemusena rakendati meil esimesena endises N. Liidus rektotservikaalne seemendusviis ja sperma sügavkülmutus. Kunstliku seemenduse tehnoloogia alalt valmis ja kaitsti 3 kandidaadidissertatsiooni : I. Müürsepp (1965), G. Frorip (1968) ja L. Majas (1971).

Teiseks uurimissuunaks teadustöös olid veiste sigimishäired ja günekoloogilised haigused. Uuriti põhjalikult poegimisjärgsete emakapõletike etioloogiat ja ravi. Töötati välja nn. emaka seemendusjärgse saneerimise meetod tiinestuse parandamiseks korduvalt ümberinnelnud kliiniliselt tervetel lehmadel. Kaitsti 1 doktoridissertatsioon (I.Müürsepp, 1973) ja 2 kandidaadidissertatsiooni (A.Kallas, 1975; J.Kurõkin, 1991).

1980.a. alates kannab meie teadusallüksus sigimisbioloogia osakonna nime. Oluliseks uurimissuunaks osakonnas sai alates 1982. aastast veiste reproduktsiooni biotehnoloogia valdkonda kuuluv embrüosiirdamine resp. embrüotehnoloogia. Uuringute eesmärgiks oli efektiivse, farmis kohapeal kasutatava embrüotehnoloogia väljatöötamine. Uuringute tulemusena sündis Eesti ja Baltimaade esimene ET- vasikas 16.juunil 1984.a. 1986.a. korraldati esimene üleliiduline embrüosiirdamisalane seminar Tartus.

Embrüosiirdamisalastes uuringutes on kasutatud kokku üle 3500 embrüo ja munaraku ning uuringute ja meetodi rakendamise tulemusena on sündinud üle 1000 vasika. Keskmiselt on saadud 6 siirdamiskõlblikku embrüot doonori kohta ning retsipientide tiinestumus on olnud keskmiselt 67%. Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15 (1988.a.). Esimesed sügavkülmutatud embrüotest arenenud vasikad sündisid 1988.a.

Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15 (1988.a.).

Embrüotehnoloogia väljatöötamise ja rakendamise eest anti meie teadlaskollektiivile prof. Ilmar Müürsepa juhtimisel 1993.a. Eesti Vabariigi teaduspreemia. Embrüotehnoloogia alalt on valminud üks kandidaadidissertatsioon (Ü.Jaakma, 1991).

Embrüotehnoloogia on aga väga kiiresti arenev teadusvaldkond. 1990.aastatel pöörasime põhitähelepanu embrüote kloonimisele, sugupoole määramisele, embrüote mikrokirurgiale ja in vitro viljastusele. Oleme embrüoid klooninud mikroskalpelli abil poolitamise teel. Uuringute tulemusena on sündinud kokku 29 vasikat, nendest 10 paari ühemunakaksikuid (1991, 1994).

Ühemuna kaksikud

Embrüote sugupoole määramist enne siirdamist, mis võimaldab toota kindlasoolisi järglasi, kasutati meie uuringutes 1994.a. PCR-analüüsi abil kindlakstehtud emassugu embrüote siirdamise järel tiinestunud 14-st retsipiendist 13 tõid ilmale lehmvasika.

Esimene katseklaasis viljastatud munarakust arenenud vasikas (in vitro vasikas) sündis 9.novembril 1994.a., ta oli ka esimene katseklaasivasikas Baltimaades üldse.

Osakonna neljandaks uurimissuunaks on 1987.a. alates olnud sigimishormoonide määramise immunoloogiliste meetodite väljatöötamine ja kasutamine endokrinoloogiaalasteks uuringuteks. Töö tulemusena on saadud üle 30 hübridoomiliini, mis produtseerivad progesteroonivastaseid monokloonseid antikehi. Töötati välja piima progesteroonisisalduse määramise immuunensümaatiline meetod (ELISA), samuti piima progesteroonisisalduse määramise ekspressmeetod, millega saab progesteroonisisaldust määrata otse farmis. Väljatöötatud ELISA meetod on väga täpne ja tundlik, võimaldades määrata väikseid hormoonikontsentratsioone piimas. See meetod on alates 1995.a. teadusliku uurimistöö eesmärgil kasutusel ka Norra Veterinaarmeditsiini Kõrgkoolis. Olulisi teadustulemusi saadi piimanäärme füsioloogia valdkonnas- esmakordselt näidati, et piima progeseroonisisaldus sõltub piima päritolust piimanäärmes. Uuringute tulemusena on valminud 1 magistri- ja 1 doktoritöö (A.Valdmann, 1997; A.Valdmann, 1999).

Ühisuuringute näol teeb osakond koostööd Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia instituudiga, Soome Põllumajandusuuringute Keskusega ja Norra Veterinaarmeditsiini Kõrgkooliga. Tihedad sidemed on kolleegidega Taani, Jaapani ja Kanada ülikoolidest, samuti TÜ naistekliinikust ja TÜ ÜMPI-st.