Patoloogilise anatoomia õpetamise ajalugu
- Administratsioon
- Nõukogu
- Õppekavade komisjonid
- Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool (VL KM)
- Loomakliinik
- Apteek
- COMBIVET
- Söötmisteaduse õppetool (VL ST)
- Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool (VL TQ)
- Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool (VL TN)
- Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool (VL VB)
- Toiduhügieeni ja -ohutuse üksus
- Vesiviljeluse õppetool (VL VI)
Esimene kõrgem veterinaarõppeasutus Tsaari-Venemaal asutati Tartus 1848. a. ja nimetati Veterinaariakooliks. 1873. aastal seoses kõrgemate veterinaarõppeasutuste uue statuudi kehtestamisega Venemaal muudeti Tartu Veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks. Sellest omakorda moodustati 1919. aastal Tartu Ülikooli ja 1940. aastal Tartu Riikliku Ülikooli Loomaarstiteaduskond, millest 1951. aastal eesti Põllumajanduse Akadeemia asutamisega sai EPA Veterinaariateaduskond.
Tartu Veterinaariakoolis õpetas patoloogiat prof. Friedrich Brauell 1848. kuni 1868. aastani. Ta on trükis avaldanud mitmeid teaduslikke töid veterinaaria mitmesugustes küsimustes. Suurima tähtsusega on tema uurimistest siberi katku tekitaja avastamine 1856. aastal inimese ja loomade veres, mille kohta ta avaldas 1857. aastal töö: „Versuche und Untersuchungen Betreffend den Milzbrand des Menschen und Tiere“. Arvestades selles töös avaldatud tulemusi tuleb Fr. Brauell lugeda siberi katku ehk põrnataudi tekitaja avastajaks. Ühtlasi rõhutas ta esimese teadlasena maailmas bakterioloogilise uurimise tähtsust loomataudi diagnoosimisel. Prof. Fr. Brauell suri Leipzigis 1882. aastal. Pärast Fr. Brauelli erruminekut 1868, a. asus Tartu Veterinaariakoolis patoloogiat õpetama prof. Eugen Semmer ja tegi seda ka Tartu Veterinaariainstituudis kuni 1892. aastani, mil siirdus Keiserliku Ekperimentaalse Meditsiini Instituudi epizootoloogia osakonna juhatajaks, kellena töötas kuni 1895. aastani. Ta suri Volmaris 1906. aastal. Prof. E. Semmer on viljakamaid Tartu Veterinaariainstituudi õppejõude, ta on trükis avaldanud 173 teadulikku tööd, peamiselt loomade ja lindude paljudest nakkushaigustest. Tähtsamaks tulemuseks tema mitmekülgses uurimistöös võib pidada seda, et ta tegi kindlaks, tuberkuloossete veiste veres võib esineda tuberkuloositekitajaid ning sääraste loomade liha ja piim võib nakkust levitada inimeste ja loomade hulgas.
Prof. E. Semmeri järglasenaõpetas Tartu Veterinaariainstituudis prof. Johannes Valdmann (1856—1922) patoloogiat, alates 1892. kuni 1918. a. ning Tartu Ülikooli Loomaarstiteaduskonnas 1919. kuni 1922. a. Prof. J. Valdmanni teaduslik töö on olnud tagasihoidlik, eriti silmapaistvat mainida pole.
Pärast prof. J. Valdmanni surma 1922. a. kutsuti prof. Michael Hobmaier (1886—1969) Tartu Ülikooli Loomaarstiteaduskonna patoloogia õppetooli, kus ta töötas kuni 1930. a. suveni, mil siirdus San Franciscosse parasitoloogia laboratooriumi juhatajaks. Prof. M. Hobmaier on olnud viljakas teaduslik uurija. Ta on avaldanud rohkesti töid nii patoloogia kui ka parasitoloogia väga mitmete küsimuste kohta. Suurimaks avastuseks on tal sigade kopsuusside bioloogia selgitamine 1929. a.
Prof. Vassil Ridala õpetas patoloogiat 1933—1940. a. Tartu Ülikoolis ja 1940—1951. a. Tartu Riikliku Ülikooli Loomaarstiteaduskonnas ning 1951—1985 Eesti Põllumajanduse Akadeemia Veterinaariateaduskonnas.
Prof. Nikolai Koslov õpetas 1970—1995. a.
Dots. Elbi Lepp alustas õpetamist 1978. a.