„Inimesed arvavad, et loomakasvatus tähendab laudas töötamist. Tegelikult on see täppisteadus“

Tänaseks on Helena-Krõõt lõpetanud Eesti Maaülikoolis loomakasvatuse magistriõppe, töötab Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidus aretusspetsialistina, kasvatab ise lambaid ning tema järgmine samm on doktorantuur.

Tänapäevane loomakasvatus võib üllatada

Üks levinud ettekujutus loomakasvatusest on Helena-Krõõda sõnul see, et töö tähendab peamiselt laudas toimetamist. Tegelikkus on märksa mitmekesisem.

„Loomakasvatus on tänapäeval täielikult täppisteadus. Kasutatakse uusi tehnoloogiaid ja sensoreid, kogutakse andmeid ning analüüsitakse neid – seda teen ka mina oma igapäevatöös.“

Üha olulisemad on ka loomade heaolu, jätkusuutlikkus ja toidujulgeolek. See kõik tähendab, et valdkond vajab häid spetsialiste ja uusi ideid. Helena-Krõõt on kogenud, et noore spetsialisti teadmisi hinnatakse. „Ei ole suhtumist, et sina oled noor ja ei tea midagi. Pigem vastupidi – öeldakse, et sina oled just ülikoolist tulnud, ütle meile, kuidas võiks teha.“

Õpingud, kus saab päriselt käed külge panna

Magistriõppes hindas Helena-Krõõt eriti praktilist poolt. Õppetöö viis tudengid farmidesse ja ettevõtetesse, kus sai näha, kui erinevaid lahendusi tänapäeva loomakasvatuses kasutatakse. „Loomakasvatus ei ole üldse ühetahuline. Sa näed päriselt, kuidas ettevõtted tegutsevad, ja saad suhelda inimestega, kes selles valdkonnas töötavad. See inspireerib.“

Praktiline kogemus viis teda ka erialase tööni. Juba bakalaureuseõppe praktika järel kutsuti Helena-Krõõt Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liitu tööle. Magistriõpingud sai ta tänu sessioonõppele tööga hästi ühendada, ka tööandja oli toetav.

„Sessioonõpe ei seganud tööelu ja töö ei seganud koolielu. Muidugi peab oma aega planeerima, aga minu jaoks toimis see väga hästi.“

Magistripraktikast oma lambakarjani

Magistriõpingute jooksul astus Helena-Krõõt veel ühe sammu: praktikakoha otsimise asemel otsustas ta võtta endale lambad.

„Mõtlesin, et ma ei lähegi kuskile praktikale – võtan ise lambad. Ja nüüd olengi lambakasvataja.“ Oma kari on muutnud tema jaoks veelgi isiklikumaks ka toidujulgeoleku teema. „Ma tean, kust minu toit tuleb. See on minu jaoks oluline.“

„Tööpuudust selles valdkonnas ei ole“

Neile, kes loomakasvatuse magistriõpet kaaluvad, toob Helena-Krõõt välja veel ühe väga praktilise põhjuse. „Tööpuudust kindlasti ei ole. Mina olen juba õpingute ajal pidanud mitmest tööpakkumisest keelduma.“

Õpingute jooksul tekkinud kontaktid, praktilised kogemused ja sügavamad erialateadmised avavad tema sõnul palju võimalusi. Tema enda järgmine samm on doktorantuur, kuid jätkata tahab ta ka lambakasvatajana.

Kõige olulisem on aga töö tähendus. „Sa näed oma töö tulemust. Loomakasvatus on vastutusrikas, sest töötad elusolenditega. See on väga tähendusrikas töö,“ võtab Helena-Krõõt kokku.