„Esimest korda mitte kunagi elusal loomal“ – see põhimõte juhib õppimist meie instituudi kliiniliste oskuste õpitoas. Siin saavad tulevased loomaarstid harjutada protseduure turvalises keskkonnas, loomade heaolu silmas pidades, ning koguda kindlust enne päris patsiendiga kohtumist. Sellest sügisest on õpitoa põhijõud loomaarstid ja lektorid Triin Rilanto ning Aiki Saaremäe.
Kliiniliste oskuste õpitoa arendamisega alustati 2020. aastal ning selle ülesehitamist on vedanud veterinaarmeditsiini õppekava juht Kristel Peetsalu. Kõiki mudeleid ei osteta valmiskujul, vaid osa neist valmistatakse või kohandatakse instituudis vastavalt õppetöö vajadustele. Mulaaže teevad kohapeal Kalmer Kalmus ning Triin Rilanto.
Õpitoas saab oskusi korrata ja kinnistada
Kõige rohkem tuleb õpituba kasutada kolmanda kursuse tudengitel, kes sooritavad kursuse lõpus kliiniliste oskuste eksami. Selle läbimine on eelduseks edasistele praktikatele loomakliinikus. Õpitu juurde tullakse tagasi ka viiendal kursusel: kliinikupraktikate ajal saab õpitoas oskusi täiendada ning siduda harjutamist kliinikus nähtud päris juhtumitega. Tudengid saavad õpituba kasutada ka selleks, et harjutada omas tempos just neid töövõtteid, milles nad end veel ebakindlalt tunnevad.
Põhimõte, et esimest korda ei harjutata protseduuri elusal loomal ehk Never the first time on a live animal, on levinud üle maailma nii veterinaar- kui ka humaanmeditsiini õpetamisel. Õpitoas saab tudeng uue protseduuri etapid esmalt korduvalt mudelil läbi teha ja alles seejärel rakendada õpitut elusal loomal. Nii toetab harjutamine korraga tudengi enesekindlust, oskuste kujunemist ning loomade heaolu.
Veenivere võtmisest kliiniliste juhtumiteni
Õpitoas harjutatavate oskuste ring on lai. Õpitakse loomale lähenemist, tema käitumise hindamist ja turvalist fikseerimist ning konkreetseid protseduure, näiteks veenivere võtmine, kusepõie kateteriseerimine, rindkereõõnest vedeliku eemaldamine või hobuse rektaalne uuring. Mulaažidel saab harjutada oskusi alates naha- ja silmahaiguste uurimisest kuni kirurgiliste protseduurideni ning läbi mängida terviklikke kliinilisi juhtumeid, valides vajalikud uuringud ja tehes need mudelil.
Mulaažide suur eelis on võimalus tegevust korduvalt harjutada – näiteks veenipunktsiooni saab proovida nii palju kordi, kui oskuse kinnistamiseks vaja. Sama mulaaži saavad kasutada paljud tudengid läbi mitme aasta ning mulaažidel on ka kujunenud nimed: näiteks suurim hobusemulaaž on Paula.
Loomaarsti kliiniliste oskuste hulka kuulub ka suhtlemine loomaomanikuga. Seetõttu harjutatakse õpitoas patsiendi omanikuga suhtlemist, tema kuulamist, küsimuste esitamist ja meditsiinilise info selgitamist. Omaniku rolli võivad võtta õppejõud või tudengid ning õppesse on kaasatud ka kliiniline psühholoog, kes annab suhtlemisoskuste kohta tagasisidet.
Õpitakse ka teiste riikide kogemusest
Õpitoa arendamisel on heaks tavaks jälgida ka rahvusvahelisi suundumusi, tutvuda teiste riikide praktikaga ning jagada kogemusi. Nii on käidud õppereisidel näiteks Suurbritannias Glasgow’s, Balti- ja Põhjamaades ning osaletakse rahvusvahelises kliiniliste oskuste õpetamise kogukonnas. Sealt saadakse uusi ideid, vahetatakse kogemusi ja osaletakse ühistel koolitustel.
Meeskond peab üha olulisemaks teemaks ka säästlikku käitumist õpitoas. Ühest küljest on vajalik, et harjutus oleks võimalikult elutruu – tudeng peab näiteks oskama avada steriilsete kinnaste ja süstalde pakendeid ning järgima protseduuri õiget tööjärjekorda. Samal ajal otsitakse võimalusi vahendeid taaskasutada ja tarbetut ühekordsete vahendite kulu vähendada, ilma et harjutamise kvaliteet kannataks.
Praegu paiknevad mulaažid mitmes ruumis nii õppe- kui ka kliinikuhoones ning õpitoa edasist arengut piirab ruumipuudus. Sellest hoolimata jätkab meeskond õpitoa arendamist, et tudengitel oleksid võimalikult head tingimused kliiniliste oskuste turvaliseks harjutamiseks.
Toimetaja:
kommunikatsioonispetsialist
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi administratsioon
5265488
5265488